uudistest: New York Times kiidab USAs levivat «Sügisballi»
................................
Selle tunnustuse tagamaad on hämaramad kui esmapilgul aimub.
Läänes arvataksegi, et meil elasid eestased nõukaajal nii nagu filmis kajastatud.
"Sügisballi" kiidetakse seega poliitilises mõttes, nö nõukogude sotsialistliku olme elutruu peegeldamise eest . (Samal põhjusel imetleti ka õpilasmalevast vändatud ülevindi palaganlikku "dok"-filmi.... - pealkiri ei meenu )
Tegemist on poliitilise propaganda ja antipropagandaga. Stampide, klišeedega.
Kõik inimlik, mis sinna immitseb, on üdini negatiivne ja masendav.
Värviline film, ent hoiakuid kujundab millegipärast must-valgeks ..., ei hall-mustaks.
Seegi on pol-propaganda tunnus. Ja antikommunistliku propaganda mõttes on film tugev.
Mille peale Unt keeraks ennast hauas ringi ja tulebki ehk mõnda surkijat kummitana ..)
Undi peenfilosoofiline grotesk ja nauditav absurd jäid raamatukaante vahele. Ekraniseeringus seda ei ole ja ameeriklane (ka teda on propagandistlikult haritud) näeb juba sootuks muud.
Olgem ausad, välismaalane ei hooma siin mingit matiundilikku allteksti , film "Sügisball" on tema jaoks dokumentaaldraama, "must seep", ainult pisut üldistavam kui oleks Võsareporter. Ja ameeriklane asetab meeleldi tegevuse hirmsasse nõukaaega , et tõrjuda reaalsust : tegelikult on need probleemid üldinimlikud, globaalsed, mitte puhtpoliitilised.
Kahtlen, kas kiideti kunsti (olgugi, et mõneti olnuks ka põhjust)
Miks ma nii arvan ? Selle lõigu põhjal: "Saanud julgustust alkoholist ja uppudes meeleheitesse, sööstavad «Sügisballi» tegelased armastuse järele, ent on valmis leppima ka lihtsalt vastastikuse mõistmisega. Nõukogude Eestis, kus filmi tegevus hargneb, on kumbagi äärmiselt vähe, nagu selgub "
* Mis puutub algmaterjalina esitatud teose kohta, siis filmitegijate ambitsioonid olid ilmselt suuremad kui võimed. *
II Elukunstikooli 3. klass - hoiakud.
Sugugi mitte ainult USA-s ,
vaid ka meil siin on tekkinud omamoodi jabur kujutelm - kõik, mis ei meeldi, on ajastu ja riigikorra süü - fatalism. SIIS olevat inimesed olnud lollid, saamatud, pugejalikud, joodikud, vargad, jõhkardid, petised, laisad, hoolimatud ... ja armastust polnud olemaski, Selle ju keelas "suur stalin" ära ning meie muidugi kuuletusime , teisiti polevat olnud mõeldavgi. Need pole mitte nõrgad argumendid, vaid nõrkade argumendid.
Mitte keegi ei saa mul keelata kaine olemist, kiindumusi, oma peaga mõtlemist ja ausaks jäämist ükskõik millises riigis kui mulle endale ei meeldi v pole mugavam v kasulikum olla valelik ja ajupestav. Minu kehaga võib manipuleerida, kas vaimu kallale pääsetakse, oleneb minu tahtest.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
3 kommentaari:
nõukaaja mentaliteet - alaväärsustunne :D
meil osa inimesi ikka idealiseerivad läänt ja USAt, seal on kõik marutargad ja head
Ehk võõra pilk siiski ei valeta ning meie ühiskond on endiselt nõukogude ühiskonnas kinni, ainult, et me ise ei taha seda tunnistada? Väärtushinnangute poolest Euroopas ju liigitume stiilipuhtalt postsovjetistlike ühiskondade hulka. Ega paar peenemat asutust või ehitust meid sellest välja ei tõsta.
tsurka
tsurka
mina väärtustan tõelist sõprust, äraostmatust, haritust, kultuursust, jms mida praegusel ajal nimetatakse pehmeteks väärtusteks.ei tunne ennast hästi võidurelvastumisele, rivaliteedile, ahnusele, tarbimisele ja šlikerdamisele pühendunud ühiskonnas.
olen USAja inimestega sidemeis ning tean, mida nad meist teavad-arvavad.Sinul, mul tundub, on samuti see alaväärsustunne : orjarahvas oleme, ah mis meie siin ... vaat kus ikka SEAL on elu!
USA-s käibibki muide selline suhtumine, juba maastmadalast, et meie riik on suur võimas ja parim , mujal maailmas pole nagu suurt midagi peale eksootika.
Postita kommentaar