Erakondlikud mängud - poliitika ?

Mäng on väikese inimese töö. Suure inimese mängud on kas loovad või didaktilised.
Mõnedest inimestest kujunevad mängurid.( On täheldatud, et ka loomad mängivad, ent neist ei saa kunagi mängureid - nad ei suuda teeselda)
Hulk ambitsioonikaid mängureid on koondunud erakondadesse, millele nad on andnud nime. Seal nad siis teesklevad mitmesuguseid mänge. Kehtestavad reegleid, enamasti teistes liivakastis mängijate jaoks, aga ka nendele, kes mängust väljas.
Rollid jaotatakse jõumeetodil, mistõttu toimub pidev tööks maskeeritud kaklus.
Salakavalatel on võimalus võita ka endast kaalukamaid, mistõttu targad inimesed ei liitu meelsasti erakondadega.
Sellest on kahju, kuna sel moel rumalus ja agressiivsus paljuneb ja valitseb.
Mõned elavad niivõrd osasse sisse, et hakkavad oma teesklust pidama siiraks ja mänge ausaiks. Nemad põlevad läbi.

Praegu on meil siin aktuaalne õõnsate tyhi-loosungite hyydmine, tulikirjas ja liikuvate piltidena edastamine,st. propaganda.
Masendav, et mitte ükski tervishoiuorganisatsioon ei hoiata inimesi selle ruineeriva vali-mind-oma-parasiidiks! epideemia eest.

Kergema vastupanu ummikteel

Inimesel on aprioorselt omadus maailma teadvustamisel kasutada nn Occami habemenuga. See tähendab, et tegelikust reaalsusest märgatakse ning "lõigatakse välja" teatud nähtused ja nendevahelised seosed. Terviklikkuse tunde taastamiseks tekitatakse teadvuses puuduvad seosed ning nõnda luuakse korrastatud mudel, mida teadvustatakse reaalsusena, kuid mis siiski vaid asendab tegeliku reaalsuse võimalikkuste kaost (Barkalaja, 2002, toetudes Lotmanile 1990). Sellist mudelit on võimalik kirjeldada. Paljude võimalike terminite seast valiksin ma sellise mudeli kirjelduse nimetuseks termini kognitiivne kaart, mille kokkupanemine järgib kindlat väärtustamiskoodi.

Igale maailma mudelile vastab teatud teadvuse seisund, mis on aluseks selle mudeli loomisel (Barkalaja, 2002). Teadvuse seisundeid võib olla inimesel palju ning nad on aluseks inimese otsustele ja tegutsemisele. Mõned neist on inimese toimetuleku seisukohalt adekvaatsete otsuste osas produktiivsemad kui teised. Seetõttu võtab inimene neid tihedamalt kasutusele ning nendest kantud maailma teadvustamise mudelid muutuvad normiks. Normid kinnistatakse inimese kui sotsiaalse olendi poolt kultuuri abil. Kultuuri kui sellist võib käsitleda antud juhul toimetulekuabinõuna ennast tervikuna määratlenud inimgrupi jaoks. Kanoniseeritud norme, milles toimivad isiklikud teadvuseseisundite invariandid, võib nimetada identiteetideks. Neid omandatakse enamasti matkimise või ühistegevuse teel.

Teadvuse seisund ja identiteet ei ole kattuvad mõisted.

Elu nagu lillhernes

Varred on kyll tugevad, ent kõrgusesse pyrgida suudab siiski vaid lähedalolijate abi kasutades ...

Päeva pärl

Sõber heix:
"... Minu meelest on rahvusliku uhkuse ja järjepidevuse küsimus püstitada Tõelise Vabaduse Sammas. Selleks sobib hästi üks Lotte maailmast pärit kuju: Vapustavalt õnneliku näoga jänes hüppenööriga hüppamas."


(just seda pilti ei leidnud, aga kyllap olete siiski näinud)

http://www.youtube.com/watch?v=HizOop8uZBY&feature=related

maksimaalselt minimaalne

minu isal "vedas" - ta sattus sinisele lehele enne kui firma omanik hakkas töötajaid sundpuhkusele ajama.
aga nüüd on isa taas töövõimeline, valmis uuele infarktile vastu astuma ja lõpetas 'lehe'l igavlemise. ravimitööstuse ahnete lõugade vahele pistmiseks vaja raha teenida. (muidugi juhul, kui ei taha ... , mida nii noorelt tavaliselt ei taheta )
Aga ------------- jah, aga tippjuht andis toreda instruktsiooni: "käi tööl nii vähe kui võimalik, sest ma maksan sulle vähem kui võimalik, ent tööd tee nii palju kui võimalik"

valikutevabadus

Kindlasti nad valisid elamiseks selle tsementkausi, kus juured keerduvad känkrasse.
Muidugi neile meeldib olla surutud plangu ja raudvärava vahele.
Küllap neil on turvaline tiheda laialehise kastani all, kuhu ei pääse vihm ega päike ...
Täpselt niisama vabad oleme meiegi.

Totaalne võõrdumine

Hiljutine külaskäik ajendas mõlgutama kokkuhoiu- ja sääsmise teemadel.
Üle hulga aja olid ühe pere lapsed leidnud aega tulla vanematekoju. Kui pereema mind õhtuks külla kutsus, arvasin alguses, et vast ei maksa ikka minna - küllap neil seal endalgi kitsas ja tahavad rohkem omavahel olla , mis ma võõras seal viiendat ratast veeretan. Aga tutva hääles oli pisuke nukrusnoot ja nii ma siis lasksin ennast veenda.
Niinimetatud suures elutoas ei olnud hingelistki.Perenaine kattis kohvilaua ja sättis ennast diivaniotsale.Tundus, et neljasilmajutt tulekul. Kus siis kõik pere ja muud-loomad, küsisin.
Ja olidki kus keegi, mina ei kohanud neist kedagi, vaatasime pilte albumitest, karpidest, intenetinagist. .. .
Ainult ööbima tulevad, ja hommikul söövad kähku igaüks omaette ja siis sõidavad jälle kas randa või sõprade juurde - oli Aiki täiesti löödud.Mitte keegi ei taibanud teda, ema-vanaema kaasa kutsuda, isegi õhtul hubaselt koos istuda ja vestelda ei mallatud. Ega õed-vennad omavahelgi muljetanud oma eludest. Kõigil olid o m a d käigud, huvid, tegemised.
nad ei ole juba aastaid koos olnud.Saan aru, et lapsed lendavad pesast, aga kas tõesti ei ole siis enam mitte millestki omavahel rääkida? Iga ema tahaks kui mitte osa saada, siis vähemalt kursis olla oma järeltulijate eluga, murede-rõõmudega, ...

Mul jäi mulje, et seal hoiti kokku kokkuhoidmise pealt. Koonerdati tunnetega.
oli külm ja kõle südasuvi. Pärnu rannad kihasid suvitajatest, aga üks naine küpsetas üksildasena oma kenas kodus kaua kaugel viibimud perelistele pitsasid ja kukleid, vaaritas praade, pakkis kingitusi, tegi voodeid .... ja tahtis kellegagi natuke rääkida.

pani puusse

'Maailma juhtivad mõtisklejad' teravmeelitsevad: "Elu on komöödia neile, kes mõtlevad, ja tragöödia neile, kes elavad tunnete järgi.“

me hoiame nõnda ühte

ja muud me ei vaja tuge
ja muud me ei vaja tuge
kui üksteise selged õlad
ja muud me ei vaja tuge
kui ühised rõõmsad võlad
kui ühised rõõmsad võlad
mis üheskoos tuleb meil kesta
need ühised rõõmsad võlad
neid meri ei saa meilt pesta

/Paul-Eerik Rummo





me kasvasime nõnda kokku, et meid tuleb hoida kui yhte :)

Tüüp 00 alfa (tähemärgilt teo aasta muhv )

Blogopeed Indrek tutvustas eile meile blogide tyype.

Väidetavalt tulevad inimesed blogidest oma probleemidele lahendusi saama, mistõttu on popid ja kuumad instrueerivat tyypi blogid.

Kokaraamatud! hyyatan ehmunult. Remonteerimise ja reanimeerimise juhendid, arvab teine mina. "Kuidas saada kuulsaks, rikkaks, võimukaks?" - seda kassid ostaksid ! ja hiired ka. "Kuidas suhelda IT-inimestega? käsiraamat normaalsetele e-riiklastele" - see kujuneks kindlasti kassahitiks.

Eks minulgi on mure -

kuidas endale tekitada probleeme, milliseid tõepoolest võrgu kaudu võimalik lahendada?

Internet on virtuaaltarku bait-püsti täis. Ainult et ebapädev abiotsija, st. vaheltharitud loll ei oska ju vahet teha, kelle õpetus sobib sulle justkui rusik silma või lusik suhu.
Mõnda redelit kasutades võid saada pähe muhu, teise soovitatud trepp variseb koos sinuga keldrisse ja kolmanda spetsialisti poolt taevani kiidetud lift viibki su otse paradiisi (kui usud ja suht syytugi oled) ajupesu on odav, selleks ei ole vaja pesupulbrit ega -masinatki.

Käesolev postitus mahub ka täpselt sinna instrueerivate & õpetavate bluginate jadasse.

Kohe räägin teile, milliseid tüpeerijate tüüpe on olemas ja kuidas neid ära kasutada * :P

Inimesi on 2 tüüpi: ühed on need, kes teisi tüüpidesse jagavad.

Tüüpidesse jagajaid on 2 tüüpi: ühed lähtuvad sisust, teised vormist.

Sisu järgi tüpeerivad tüübid jagunevad kaheks : optimistid ja pessimistid.

Pessimiste on 2 tyypi: arukad ja arutud.

Arutuid on 2 tüüpi: ühed määravad inimeste ja nähtuste (sh blogid) tüüpe



:D



* ärakasutamisõpetus ilmub wikipeedias !

Eesmärgiks arulagedus!?

Nii nad ennast esitlevad:

"Juba kolmandat suve järjest kolivad Tallinna Noorsootöö Keskuse noortekeskused suveks Stroomi randa, et teha noorte suvi veel huvitavamaks ja pöörasemaks. "

pöörane = meeletu = hullumeelne = ogar

Issanda loomaaia liigirikkust imetledes

Mõnda blogi on lihtsalt mõnus lugeda, mõnest saab tarkuseteri korjata, mõni valgustab sulle tuntut hoopis uue kandi pealt ja mõnes on palju mõtlemapanevat või kaasaelamist väärivat.
Üsna järjekindlalt loen ma nt Ramloffi blogi.
Aegajalt leiab tema kommenteerijate "sulest" vapustavalt eredaid absurdipärle.
Tänane saak selline
"Kultuuri alustala ei moodusta muusika ja filosoofia, vaid väärtused, traditsioonid ja kombed. Oma rahva kombeid paistab blogiautor eimiskiks pidavat.

Miks peavad minu lapsed pidama ülal parasiite, kes ei taha ise mingit panust anda ja nõuavad vanuigi, et minu lapsed neid ülal peaks?"


paneb imestama, aga on samas ikka ka huvitav, et tõsimeelne ja arutlev blogija tõmbab ligi kohati kummalist seltskonda.