Totaalne võõrdumine

Hiljutine külaskäik ajendas mõlgutama kokkuhoiu- ja sääsmise teemadel.
Üle hulga aja olid ühe pere lapsed leidnud aega tulla vanematekoju. Kui pereema mind õhtuks külla kutsus, arvasin alguses, et vast ei maksa ikka minna - küllap neil seal endalgi kitsas ja tahavad rohkem omavahel olla , mis ma võõras seal viiendat ratast veeretan. Aga tutva hääles oli pisuke nukrusnoot ja nii ma siis lasksin ennast veenda.
Niinimetatud suures elutoas ei olnud hingelistki.Perenaine kattis kohvilaua ja sättis ennast diivaniotsale.Tundus, et neljasilmajutt tulekul. Kus siis kõik pere ja muud-loomad, küsisin.
Ja olidki kus keegi, mina ei kohanud neist kedagi, vaatasime pilte albumitest, karpidest, intenetinagist. .. .
Ainult ööbima tulevad, ja hommikul söövad kähku igaüks omaette ja siis sõidavad jälle kas randa või sõprade juurde - oli Aiki täiesti löödud.Mitte keegi ei taibanud teda, ema-vanaema kaasa kutsuda, isegi õhtul hubaselt koos istuda ja vestelda ei mallatud. Ega õed-vennad omavahelgi muljetanud oma eludest. Kõigil olid o m a d käigud, huvid, tegemised.
nad ei ole juba aastaid koos olnud.Saan aru, et lapsed lendavad pesast, aga kas tõesti ei ole siis enam mitte millestki omavahel rääkida? Iga ema tahaks kui mitte osa saada, siis vähemalt kursis olla oma järeltulijate eluga, murede-rõõmudega, ...

Mul jäi mulje, et seal hoiti kokku kokkuhoidmise pealt. Koonerdati tunnetega.
oli külm ja kõle südasuvi. Pärnu rannad kihasid suvitajatest, aga üks naine küpsetas üksildasena oma kenas kodus kaua kaugel viibimud perelistele pitsasid ja kukleid, vaaritas praade, pakkis kingitusi, tegi voodeid .... ja tahtis kellegagi natuke rääkida.