jäi mainimata, et minugi uni tuli eile visalt, väga palju segaseid vastakaid tundeid sõitis mu ergux muutund hingeollusest yle ...
ja koguaeg kummitas kartus ........ saada süüdimõistev otsus mis ei kuulu edasikaebamisele.
Oli see leidmisrõõm?
(Ei, pigem midagi täiesti seletamatut)
või oli see tõesti eufooria meeletust hulljulgusest näidata oma haavatavust.
..
Ja eneseületus, see polnud muud kui seesama ajend, mis paneb ikka ja jälle inimesi kedagi päästa püüdes oma eluraasukesega riskima. Pole hapramat kui usaldus. Pole valusamat ki hirm osutuda äratõugatuks.
Ehkki päästa ei saa kunagi kedagi.. teed valgustada aga küll.. just nagu kuu või tähed aitavad metsas.. öises metsas ekslejal õiget rada leida... kuu näitab valgust.. rada tuleb aga ISE leida.
Sinu pealt näen ma päriski selgesti, et kus ma olen ise vea teinud.. seega, kui vähegi võimalik ole see, kes oled ja ma olen see kes olen..
..üritame neid päevi rohkem hoida.. kasvõi läbi vaikimiste.. tajudes mingitki ebamäärast tagasisidet, sest läbi vaikuse.. just läbi vaikuse kuuleb südametukseid paremini...
Me loeme päevi.. nende päevade väärtus aga selgub alles siis kui kõik oli läbi:/
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
3 kommentaari:
täiesti erapoolse hinnangu sa võid saada.
niiet pakenda ja marineeri seda keissi , kupaqta ja küpseta .... ja serveeri siis mulle, mudakonnale. ma võin ronida mäta otsa ja krooksuda oma sügavalt tõese isikliku ekspertarvamusluulu.
kas sa natuke mitte ei keerutanud seda vastust kirjutades?
kas võib olla, et rambipalavik sunnib vahel poose võtma, isegi kyberruumis.
mul kyll.
inime võib ja ongi tihti yhekorraga nii iseenda stsenarist, lavastaja kui etendaja. enamasti vaatab inime seda monoetendust peeglist ja - võib juhtuda, et elabki rolli sisse, ei etenda enam.. Ei, ma'i arva, et see on ebasiiras ja võlts. Igat rolli mängitakse iseenda pealt, vaataja on see, kes kogu kompotile oma sildi peale kleebib ja siis edaspidi sisu üle sildi järgi otsustab.
kui kardad, siis ei ole mõtet isegi stardijoonele võtta.. karta ei tohi.. meenub üks vene multikas ülitargast ründist, kes terve elu kartis ja lõpuks sai enne surma selleest medali rinda, et ta kartis ja ei olnud teistele ees.
Eks ma ju kah kardan.. alati olen kartnud .. see on miski rambipalavikulaadne tunne. Aga see on üsnagi põnev .. ja alati on selles tundes avastamiserõõmu ja nojah mõnikord pettumusi
Postita kommentaar