vanad kirjad

*vahest mulle tundub, et ma vajun kui kõrvuni mutta. mitte, et teised mind sinna
> tallaks, vaid ma ise nagu vajuks vastu tahtmist sinna. kõige kummalisem on see,
> et ma ise naudin seda. ma vihkan aega mis venib mu ümber nagu näts... lõputu.
> ma kardan, et mina ei jõuagi sinna lõppu, vihkan ootamist, need tunnid justkui
> kõrvetavad mind ja mu elu. ise ma oma elu ei põleta, kuigi kiire põleng on
> valutum kui aeglane küpsemine. sellega kaasneb muidugi ka aeg, et igasuguseid
> asju teha aga ma ei oska midagi, tunnen end nii kasutuna... mind ärritab see,
> olen kui mõttetu ollus kesk keeruilma.
> olen tihti mõelnud kaduda siit kuhugi ära, koos klaasikilluga mida hoian oma
> lõigutud pihkudes, pihkudes mida ma vihkan ja killuga mis on kiriku aknast...
> mu elu on kui varjul käimine, varjul mida varsti võibolla enam ei nähta... *

--------------------------------------------

kui see polex sina.
kui ma ei t e a x , et see oled sina,
siis ma arvaxin, et oskan midagi öelda.
aga niimoodi - ma ei oska. arvatavasti.
niisiis ma kujutlen, et kirjutatu on su l o o m i n g.
seda on kerge kujutleda, sest niisugused kirjad on iseloomulikud loovvaimule.
mitte erksale, vaid hämaruses kobavale ... kes tunneb et pööning on yx ytlemata mõnus koht äraolemisex.
eriti siis, kui see on ämblikuvõrke ja vana koli täis.
igas mõttes. ... eriti just mitmes mõttes.
sina vajud mutta, mina - sohu.
niisiis mõlemad läheme rappa.
sina oma klaasikilluga, lootes, et kiriku aknas olemine on seda väärtustanud. mina sellesama vastusega siin ...
sa ytled, et ajanäts venib su ymber ja ometi tunned midagi (elu?)pööraselt keerlevat.
sellist antagonismi on mõnusalt vastik taluda.
et ise nagu ei elagi. siin ja praegu.
et vaatad kõrvalt ja oled sees. omadega v omadeta. irw.

kindlapeale maxax vaadata, mis sellest kõigest yxkord saab.
sealt, kust me lahkume, toimub pärast meid ilmatu põnevaid asju, neist ei tahax ju ilma jääda.
maailm ja antimaailm on mutta vajujaid täis. kes aga võib olla kindel, et hoopis seesama maailm(või mis ta on) ise kuskile aina ei vaju.ja meie - varjud. ilmselt peax siis kuskiltpoolt mingi valguskiir paistma ... ?
pilkases pimeduses ei ole mul kunagi õnnestunud varjudega tancida. enamasti on violetne kuma (aga see on juba teine teema)

elu võix olla marjul käimine.
eriti nyyd - sygisel.marjad on hapud, kui su maicmismeel veel inimesemoodi funxib.
ex sa proovi seal mecas enda varju tallata. ei saa, vat, parassulle! ja
" puude pikkade varjude peale ei tohi sa astuda, neil võib ju valus olla, kui sa nende peal käid"
soos ja rabas on marju kui muda!
( on veel Marju. Marjul e Marju juures käimine on midagi sootux muud kui varjdel käimine. Marjud reglina kardavad varje.aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada)
Ah et elu ... ? Elu = ilu. Ja ilu on väga kaduv, suhteline, tabamatu .
nagu varjudemäng (täiskuukumas:)