reede, 26. september 2008

vaikimisvandemurd

tuulehääletu vaikus
mida ma lubasin
kukub jälle siia
mõttetusepiisana
maha

silm oma koopast
piilub homset varjava
kardina taha
kus nostalgitseb tolm
kustunud mälestustekyynla
vahast varemetel

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

ilmselgelt on keegi omandanud oskuse kirjutada luulet.

kle mul läks meelest, millal ja kus me kohtuma pidimegi?

Saila ütles ...

SURSU
"maailma lõpus on kohvik, kus me kunagi kohtume kõik" / Trube.

aga
ilmselgelt oleme mõlenmad omandanud oskuse unustada ... :)

msn-s saab ehk midagi kokku leppida