Üks jälg

Hermann Hesse “Klaaspärlimäng”
Raamat, mida ma korduvalt olen lugenud. Üks neid raamatuid, mis käsitlevad maailma paradoksi: sa võid saada aru, et suurem osa inimesi ongi lapsinimesed ja et väljas valitseb följetonistlik ajastu, kuid enese sulgemine klaaspärlimängu pole ka lahendus, ehkki niimoodi eraldununa võib kultuur näiliselt õitseda palju eredamalt, kui see naiivikutega arvestades iial võiks õitseda.
Esimesel korral ei saanud ma raamatu lõpust aru ja tundsin tohutut pettumust, hiljem aga olen üha enam mõistnud, et ehk on need, vahest väga väikesed muutused, mida kultuuri klaaspärlimängust osa võtvad inimesed suudavad tekitada lapsinimeste meeles ja mõtetes palju olulisemad kui see kloostrivaikusse eraldunud klaaspärlimäng.
Aga raamatul on jube palju tahke. Näiteks tegelane, keda ma eriti imetlesin tema oskuse pärast süveneda: keegi uuris seal mingi teose üht peatükki kogu elu jooksul. See põhjalikkus on alati olnud miski, mida ma imetlen, (kuna endal see omadus puudub) isegi siis kui see on üsna viljatu ja reaalsusest irduv, nagu selle tegelase uurimistöö.